KÕIK ALGAS DENNY`st
“Denny, 1997. aastal sündinud border collie, oli minu esimene koer,” meenutab Shea Beasley, loomatervise teadlane ja piimhappebakterite uurimise projektijuht Vetcare OÜ-st.
Avaldame austust Dennyle mitte ainult seetõttu, et ta oli suure hingega ja näitas üles tingimusteta armastust, vaid ka seepärast, et ta inspireeris Shead tegema doktoritööd inimeste ja loomade probiootikumidest.
Shea sõnul oli Dennyl juba kutsikaeast saadik hell seedimine. Niipea kui Denny sõi midagi muud peale oma kuivtoidu, oli tema seedetrakt nädalaid ärritunud.
“Mul lihtsalt sai kõrini pidevast vaipade, seinte ja kardinate pesust,” ohkas Shea.
JA DENNY SÕI KÕIKE, ALATES VAIPADEST KUNI SEFIIRIKOOKIDENI.
Mida teeb ablas koer, kes on jäetud kööki, kus on vaip, millele on hommikuse kiirustamise käigus sattunud väike muna plekk? Loomulikult sööb ta suure tüki vaipa ja jätkab kanga ning lõnga kiskumist terve järgmise nädala. Ja mida teeb see sama koer arvuti kuvari kaugemasse serva jäetud kihilise koogiga? Sellise kutsuva lõhna peale on kõige lihtsam tõmmata kandik, ilma seda lõhkumata, koos koogiga põrandale ja limpsida maius kuni viimse raasuni – kuni oodatud tulemusteni.
TUGEVA SEEDIMISEGA KOERTEL ON ERILISED PIIMHAPPEBAKTERID.
“Mina ja mu teadlasest sõber tarvitsesime naljatada, et meie samast tõust koerad erinevad teineteisest soolestiku tervise osas just probiootikumide tõttu,” meenutab Shea. “Vaadake, me teadsime, et parimad inimestel kasutatavad piimhappebakterid on isoleeritud märkimisväärselt tugeva seedimisega Ameerika sõduritelt. Seetõttu, me lihtsalt naljapärast kasvatasime mõned alused bakterikultuure oma koerte roojast ja tõsimeeli, need olid erinevad! Terve seedimisega koer oli piimhappebakterite kandja.”
Avastusest põnevil Shea alustas proovide kogumist tundliku, normaalse ja tugeva seedimisega koertelt ja kultiveeris neid piimhappebakteritele selektiivsel agaril. Selgus, et tundliku seedimisega koertel ei olnud ühtki piimhappebakterit. Normaalse seedimisega koertel esines ainult väikene kogus erinevaid bakteriliike, aga tugeva seedimisega koertel oli ainult üks konkreetne bakteriliik pidevalt esineva tüvena.
PÄRAST PROBIOOTIKUMIDE KASUTAMIST TUNDIS DENNY ENNAST OLULISELT PAREMINI.
Kui uuritud piimhappebakterite probiootilised omadused said analüüsitud ja bakterid tunnistati ohutuks 2000. aastate keskel, hakkas Shea Dennyle anda piimhappebaktereid. Järk-järgult avaldus probiootikumide mõju Dennyle.
“Pärast mitme aastast bakterite manustamist, otsustas koer süüa tumedast šokolaadist muffineid koos silikoonist kandikuga ilma igasuguse seedeprobleemi või mürgituse ilminguta. Ja ka mu teine koer - kutsikas, hakkas võõrutamisel saama probiootikume ning tal pole kunagi esinenud seedeprobleeme.”
TEADUSUURING ARENEB KIIRESTI.
“Me märkasime, et regulaarne probiootikumide söötmine tundliku seedimisega koertele vähendas tasapisi seedeprobleeme,” selgitas Shea meenutades uuringu algusaegu. “Kui olime kogunud piisavalt uuringutulemusi, alustasime uuringuga, kuhu kaasasime koerad üle terve Soome. Koertele anti uuringu käigus probiootikume või platseebot. Tulemused näitasid erinevust. Eriti suurepärane oli tagasiside koeraomanikelt, kelle koerad said esmalt platseebot ja seejärel uuringu lõppedes tõelisi probiootikume. Nende koerte seisund paranes ja probleemide vaheline intervall pikenes.”